Artikli autorid: Raili Raik ja Age Kristel Kartau
Lümfisüsteemi olemasolu on enamikule inimkonnast, sealhulgas ka paljudele meedikutele läbi sajandite tekitanud palju küsimusi.
Kõige esimene lümfisüsteemi anatoomia õpik, mis kõiki süsteemi osi täies ulatuses kirjeldas, ilmus alles 1932. aastal prantslase Henri Rouviere (1876-1952) sulest („L’anatomie des Lymphatiques de l’Homme”).
Saksamaal, kust see süsteem Eestisse jõudis, avati esimene MLD kool 1969. aastal Essenis. Kogu maailmas leiutasid selle algvariandi prantsuse Rivierale, Cannes’i kolinud Taani abielupaar dr. Emil ja Ester Vodder aastatel 1929–1932 ja tõid selle avalikkuse ette esmakordselt 1936. aastal rahvusvahelisel ilu ja tervise messil Pariisis.
Manuaalset lümfidrenaaži (MLD) on Eestis õpetatud alates 2002. aastast. Raili Raik (Lümfiteraapia ja Taastusravi Kliiniku juht) õppis Saksamaal Akadeemia Dampis, Kieli lähedal, lümfiteraapia õpetajaks ning hakkas Eestis lümfiterapeute välja koolitama. Esimene kutseeksam toimus aastal 2015, mille positiivselt sooritas 16 terapeuti.
Üksikuid lümfisüsteemile viitavaid katkendlikke teateid on meieni jõudnud juba antiikajast.
Tõenäoliselt oli Kosi saarelt pärit rändarst Hippokrates (460-377 e.Kr) esimene, kes oma tegevuse kõrgajal umbes 410. – 400. e.Kr muu hulgas rääkis ka soontest, kus voolab „valge veri”.
Aristoteles (384-322 e.Kr), kes oli Platoni õpilane ja Aleksander Suure õpetaja, uuris ligi sada aastat hiljem värvitut vedelikku nii inimeste kui loomade kehas.
Hellenistlikus Alexandrias leiti lümfisoone jaoks ka juba nimetus – piimatee (ductus lactei). Alexandria koolkonna kuulsaim arst Philon kirjeldas „soolestikust pihtahakkavaid sooni, mis suubuvad torukujulistesse kehakestesse”, millest võib arvata, et avastatud olid ka juba lümfisõlmed.
Rooma riigi langusega ja kristliku kiriku võimulepääsemisega, mis inimkeha uurimise patuteoks kuulutas, läksid need teadmised peaaegu 2000 aastaks inimkonna jaoks kaduma. Alles hilis-keskajal ilmusid antiikteaduse tarkused osaliselt araablaste ning Hispaania ja Itaalia usuvahetajate seas jälle lagedale ning rajasid teed renessansile.
23. juulil 1622 tegi Itaalia arst Gaspare Aselli (1581-1626) koera vivisektsiooni, mis sai lümfisüsteemi taasavastamisele teedrajavaks. Pooljuhuslikult märkas ta elavat koera pärast söömist lõigates looma kõhu-rinnakorvi piirkonnas kahte valget niiti, mida ta luges esialgu ekslikult närvideks. Kui aga nähtavale tulid päris närvid, mis nägid välja hoopis teistsugused, haaras ta hämmastunult terava noa ja tegi sisselõike eriskummalisse niidikesse, millest voolas välja valge, piimataoline vedelik. Ta nimetas oma avastuse „piimaveenideks” (chyli-feri). Järgnevalt otsis ta neid ka teist koera lahti lõigates – ent avastas imestusega, et näljasel koeral polnud äsjaavastatud sooni näha. Korrates oma katset üha uute katseloomadega (kassid, lambad, hobused), suutis ta tõestada, et „piimaveenid” on tõepoolest seotud sellega, kas loom on söönud või mitte, ning järelikult osa seedimisprotsessist.
Umbes 30 aastat hiljem avastas prantslane Jean Pecquet (1622-1674) ühe koera kehas tsisternilaadse mahuti, millesse voolasid kokku suured lümfisooned alakehast, soolestikust ja vasakust ülajäsemest. Ühel mõrvatul, kes enne tapmist oli oma kõhu korralikult täis söönud, avastas ta sellise elundi ka inimesel ja 1651. nimetas selle piimandimahutiks (cisterna chyli).
Taanlane Thomas Bartholini andis 1.mail 1652 ühes oma ettekandes neile äsjaavastatud vedelikuteedele nimeks „lümfisooned” (vasa lymphatica), võttes sõna „lympha” (lad. limpia – puhas, selge) kasutusele „puhta vee” tähenduses selle vedeliku läbipaistvuse tõttu. Juba 1655. kirjeldas ta lümfisüsteemi ja selle ülesandeid tervikuna, ent sattus seetõttu tülli rootslase, Uppsala ülikooli anatoomikumi rajaja Olof Rudbeckiga, kes enda sõnul jõudis lümfisüsteemi seosed avastada esimesena.
Süsteemist teadlikuks saamise järel püüdsid mitmed uurijad lümfisooni nähtavaks muuta. Edu saatis lõpuks anatoomi Anton Nuck’i (1650-1692). Ta katsetas 1692. aastal iseenda peal elavhõbeda süstimist ja suutis sellega nahaaluste lümfikapillaaride võrgustiku selgelt välja joonistada, ent maksis oma eluga.
Nuck´i leiutatud meetodit täiustasid järgmised teadlased Mascani 1787 ja Cruikshank 1789, kuid samuti suuremate tulemusteta.
Alles 200 a pärast Nuck’i eneseohverdust jõudis prantslane Marie Philibert Constant Sappey (1810-1896) katseloomade ja süüdimõistetud kurjategijate peal elavhõbedat kasutades teha sarja üksikasjalikke vasegravüüre lümfisüsteemist, mis avaldati 1874. aastal („Anatomie, physiologie, pathologie des vaisseaux lymphatiques considérés chez l’homme et les vertébrés“).
Sellele põhjalikule atlasele toetusid nii 1932. avaldatud Henri Rouviere’i õpik kui ka dr. Emil Vodderi manuaalse lümfidrenaaži metoodika.
Emil Vodder sündis 20. veebruaril 1896 Kopenhaagenis. Ta õppis 8 semestrit keeli, laulmist, mineraloogiat, sotsioloogiat, bioloogiat, meditsiini, tsütoloogiat ja füsioteraapiat koos rootsi massaažiga. Ta omandas filosoofia doktori kraadi 1928. Brüsseli Ülikoolis ning kolis koos abikaasa Ester Vodderiga, kes oli õppinud loodusravi Berliinis, seejärel Rivierale, kus nad rajasid omanimelise Füsioteraapia Instituudi.
Riviera puhkajate hulgas oli palju inglasi, kes Londoni külma ja niiske ilma tõttu krooniliste külmetushaiguste käes vaeveldes igal aastal soojale Vahemere rannikule end ravima sõitsid.
Vodder avastas neile patsientidele massaaži tehes, et paljudel neist olid kaelapiirkonnas lümfisõlmed (nn. „kaelanäärmed“) tuntavalt paistes ja kõvad. See viis ta mõttele, kas nende ummistunud piirkondade töötlemise kaudu poleks võimalik patsientide haiguspilti mõjutada.
Oma sõnul intuitiivselt valis ta väga õrna, aeglase, ringikujulise, pumpava liigutuse, et teha massaaži kurguhaigete kaelale.
Rootsi massaaži põhimõtete järgi oli haigete lümfisõlmede puudutamine keelatud.
Meditsiiniasjatundjad nimetasid Vodderi ettevõtmist rängaks eksimuseks ning nägid selles tõsist ohtu patsientide elule ja tervisele, liiatigi, et antibiootikumid olid tol ajal veel tundmatud.
Hoolimata kriitikute ägedatest rünnakutest ja hoiatustest saavutas ta edu. Erinevate kaebustega kroonilistel haigetel (nina-kurgu-katarrist ebapuhta naha probleemideni) hakkasid sümptomid kiiresti vähenema, mitte halvenema ning patsiendid pöördusid koju tervetena. Hoolimata tuhandetest protseduuridest ei kohanud Vodder mitte ühtegi juhtumit, kus tema imeõrn massaažimeetod oleks kahju toonud.
Praktilise meetodi edust innustatuna hakkas Vodder uurima lümfisoonte võrgustiku anatoomiat ja lümfisüsteemi ülesandeid Marie Philibert Constant Sappey atlase ja Henri Rouviere’i õpiku järgi, tuginedes eelkõige oma kaasmaalase Thomas Bartholini arusaamale lümfist kui kõikvõimsast puhastusvedelikust organismis.
Teadustöö võimaluste parandamiseks kolisid Vodderid 1933. aastal Pariisi. Et meditsiiniringkonnad ega ka Rootsi massaažile tuginev füsioteraapia teda tunnustada ei soovinud, astus ta oma meetodiga „le drainage lymphatique“ nime all esimest korda üles kosmeetikute rahvusvahelisel maailmanäitusel Pariisis 1936. aastal. Sõja puhkedes kolisid Vodderid Taani tagasi ning alustasid pärast sõda uuesti oma meetodi praktiseerimist ja tutvustamist.
Ka 1950-ndatel aastatel äratas Vodder’i meetod huvi kõigepealt kosmeetikutes, kes nägid võimalust lümfidrenaažist oma töös kasu lõigata. Abielupaar rändas mööda Euroopat ringi, pidas ettekandeid ja tegi lümfidrenaaži kursuseid.
Vodder nägi lümfis kõikvõimast „eluvedelikku“, ning pidas oma lümfidrenaaži seetõttu universaalseks ravimiks mille iganes vastu. Seetõttu kippusid loodusteaduslikult orienteeritud meditsiiniringkonnad tema üle naerma ning lugesid teda „parameedikuks“.
Alles 13. novembril 1984 andis Füüsikalise Teraapia Ühingu eestseisus talle hilinenud tunnustusena üle Wilhelm-Rohrbachi medali, mida vastu võttes oli ta juba 88-aastane.
Emil Vodder suri 89 aasta vanusena Bagsvaerdis Kopenhaageni lähedal 17. veebruaril 1986.
MTÜ Eesti Lümfiteraapia Liit
E-kiri: info@lymfiliit.ee
© Copyright 2025 | MTÜ Eesti Lümfiteraapia Liit | All Rights Reserved |
PRIVAATSUSPOLIITIKA | KÜPSISED
